Artiklid:
Monster Muscle Man Mr Mesi:

Kulturist, looduslaps ja mesinik Mr Mesi sööb toidulisandina sipelgaid, vihtleb end nõgestega ing unistab proovida rästikumürgi ergastavaid toimeid. Ükskord käis Marek "Mr Mesi" Liiva (26) Pärnus. Kuninga tänaval vaatas, et kõht tühi, vaja sööma minna. On seal selline koht, kus maksad 75 krooni ja siis vitsuta palju jõuad.

 

Mr Mesi ei hakanud nalja tegema. Pool kilo liha -
põhiliselt kana ja siga -, siis sealsamas diivanil tunnikeseks silm looja ja kohe teine ring peale. Magustoiduks veel kilo jäätist.

 

Mr Mesi naerab. "Ma mõtlesin, et teen ikka korraliku laksu!"

 

Ja kui ta oma maakodus Raplamaal lõunat sööb, siis on tohutus pihlakalehtedega ääristatud taldrikus selline hunnik liha ja riisi, et lihtsal inimesel võtab ainuüksi vaatamisest hingamise raskeks.

 

Mr Mesi on spordimees ja sööb kaheksa korda päevas.

 

Seitsme-kaheksa paiku tõuseb ja siis umbes paari tunni tagant sööb, kuni hilisõhtuni välja - 7000-8000 kilokalorit tuleb niimoodi päeva peale ära.

 

Kindlat menüüd ei ole, aga põhiline, et saaks palju valku ja süsivesikuid. Muidu lihas ei kasva.

 

"Mr Mesi, millistest kogustest me siin räägime? Näiteks liha puhul?"

 

"Liha? Mitte üle kahe kilo päevas. Kanafileed on lihtsam seedida, seda võib ka kaks ja pool."
"Aga munad? Munad on musklile väga head."

 

"Oleneb. Mõni päev sööngi ainult mune."

 

Mr Mesi räägib, kuidas korraga tuleb seitse-kaheksa muna potti panna, siis juurde seemneleiba, kõvasti pipart ja ulukimaitseainet. Ja siis kõik vahule lüüa ja mikrolaineahju. Ongi roog valmis.

 

"Palju neid mune niimoodi päeva peale läinud on?"

 

"Seni võib-olla kõige rohkem..." Mr Mesi paneb käed risti rinnale ja mõtleb. "...48. Ma arvan, jah, et päris 50 ei olnud."

 

Aga põhilise "laksu" saab Mr Mesi otse loodusest.

 

Selleks on mitu võimalust. Ta võib minna metsa, pista käe sipelgapesasse ja ükshaaval putukaid suhu limpsida. Just keskmise suurusega sipelgad on head ja hapud.

 

"Karud ju söövad ka sipelgaid!" arutleb Mr Mesi.

 

Või nopib ta kuuri tagant tiigi kõrvalt põdrakanepi õisi - spetsiifilise kohupiimasegu jaoks või niisama närimiseks. Neil on kibe maitse, aga siit saab kõva testosteroonilaksu, mis muuhulgas tekitavat koleda isu seksida.

 

Või läheb Mr Mesi nõgesepuhma juurde ja sööb sealt tooreid nõgeselehti. Aga võib teha ka korraliku viha ja lasta sellega mööda paljast ülakeha, nii et kublad üleval. Nõges ergutab närvilõpmeid ja seal on palju taimset valku.

 

Ja juba seisabki Mr Mesi keset puhmast, viht käes.

 

"Ükskord läksime sõbraga Tallinnas R.I.F.Fi peole ja võtsime õhtul Viru ees vihad välja..." Tðahh-tðahh, käivad nõgesed üle tema mastaapse kere. Mr Mesi puhib-ähib ja naerab.

 

"...Huh-huh... Naised, kes seda nägid, jooksid muidugi kahte lehte laiali. Aga meil endil oli küll sihuke laks sees, et...!"

 

Veel on oluline teha "paar laksu mesilast".

 

Mesitarusid on Mr Mesil seitse-kaheksa tükki - sealt ka hüüdnimi. Laksu tarvis meelitab ta mõned mesilased purki, loksutab uimaseks, nopib tiibupidi välja ja asetab soovitud lihasele, tavaliselt ülakehale. Ja siis lihtsalt ootab sutsu.

 

Tavaline on kaheksa kuni kümme laksu mesilast korraga, siis lööb hea ärevuse sisse ja leevendab lihasvalusid. Selle pealt on hoopis teine asi minna jõusaali rauda kangutama või teha ükskõik mida muud.

 

"Ja niimoodi palja kerega majandadki kogu aeg tarude vahel? Ilma kitlita?"

 

"Mingit kitlit pole vaja. Milleks? Päikesepaistelise ilmaga käin ma siin mõnikord päris alasti. Ainult mask on peas!"

 

"Ja mesitarud," räägib Mr Mesi, "on 2002. aastal siitsamast lähiümbrusest lihtsalt kokku varastatud." Sõitis kastiga Nivaga trennist koju ja tõstis möödaminnes peale. Ja nii mitu õhtut järjest.

 

Mr Mesi ema Sirje nimetab oma poega kõvaks vembumeheks ja mäletab, et esimesed tarud olnud siiski lähisugulaste pärandus.

 

Rahvameditsiini on Mr Mesi uurinud mõned aastad.

 

Ükskord lihtsalt igavusest võttis kätte roheliste kaantega raamatu loodusravist, praegu huvitub inimorganismi bioenergeetikast.

 

Ta on muretsenud endale pendli, et selle abil elu küsimustele vastuseid saada, ja plaanib hankida ennustamiskaardid.

 

"Sa nõiaks pole mõelnud hakata?"

 

"Olen küll. Mõnikord inimesed isegi helistavad mulle ja küsivad nõu - põhiliselt murtud südamed, armastus. Ma siis kohe pendli pealt vaatan."

 

Kuhu Mr Mesi kõik oma "looduslikud laksud" kulutab?

 

Omal ajal sai maadeldud - Audentese spordikoolis Richard Karelsoni ja teistega. Praegu on iga päev jõusaal ja kaks korda nädalas jooga.

 

Trenni teeb Mr Mesi spordiklubis Tallinnas või väikeses improviseeritud saalis maakodu lähedal.

 

50kilosed hantlid, linttraktori ratastest tehtud 160kilone kang, seintel kergelt kobrutav tapeet ning Sylvester Stallone'i, Metallica ja Ivo Linna postrid.

 

Aga paar aastat tagasi, kui spordiklubis tekkisid probleemid, käis ta lihtsalt oma toonase elukoha, Saku lähedal metsas eri raskustega palke sikutamas.

 

"Mismoodi see palgitrenn sul täpselt käis?"

 

"Nendega saab ju igasuguseid asju teha. Tõsta igat moodi, selili ja... Ma isegi jooksin seal metsa vahel, kaks palki õlgade peal!"

 

Mis masti kulturismist me siin üldse räägime?

 

Sõber Marko "Joker" Tooming, kes Mr Mesi toitumis- ja treeningmetoodikat omal ajal filmile võttis ja internetti riputas: "See on sihuke mees, et piisab, kui kangi eemalt näeb - siis hakkavad lihased juba iseenesest kasvama."

 

Kohalikelt meistri- ja karikavõistlustelt on Mr Mesi küllalt medaleid noppinud. Aga kaugemale ilmselt ei jõua, jalalihased on kehvad. Geneetiline värk.

 

Ega ta tõsiseks sportlaseks väga ei kipugi - küll aga võiks olla filminäitleja. Juba praegu on Mr Mesi üks peaosalisi Eesti kulturistide valmivas amatöörmärulifilmis "Bonsuna: halastamatu & kompromissitu".

 

Autosõbral vajuks Mr Mesi maakodus suu ammuli.

 

Nõgeste ja ohakate vahel logiseva kuuriukse varjus seisavad siin 1948. aasta Moskvitð, veel vanem Opel, ennesõjaaegne Humber ja mitu uunikummootorratast.

 

Mr Mesi tonksab Moskvitði kapotile. "Kunagi ostsin neid ronte kokku jah. Vennaga hakkame üles tegema. Näis, mis elu toob."

 

"Jah? Millega sa muidu igapäevaselt sõidad? Kunagi oli sul punane Escort."

 

"Seda pole enam ammu! Ma vahetan kuus vähemalt kolm korda autot."

 

"Miks?"

 

"Nii on parem. See, kus ma parajasti olen ... Igaüks ei pea seda teadma."

 

Situatsioon tundub väga ohtlik ja midagi edasi küsida ma ei julge.

 

Kuidas Mr Mesi lõõgastub?

 

Ta oskab ühe käega klaverit mängida ("Yesterday", Eesti hümn, jõululaulud) ja käib nädalavahetustel klubides naisterahvaid uudistamas.

 

Mr Mesi räägib, et Eesti naised on küll ilusad, aga liiga tihti raha peal väljas. Ja et õige naine peab eelkõige olema naiselik. Nagu selgub lühikesest arutlusest, määravad naiselikkuse Mr Mesi hinnangul naisterahva keha teatavad füsioloogilised üksikasjad.

 

"Aga kes on Eesti kõige naiselikum naine?"

 

Mr Mesi paneb käed vaheliti, ringutab ja kissitab tükk aega mõtlikult silmi. "Kur-rat, ei. Seda ei saagi öelda. Näiteks suvel Pärnus on ju iga teine naine kõige naiselikum!"

 

Mr Mesil on üks unistus ka.

 

Sõidame Mr Mesi askeetliku privaatjõusaali juurest tagasi talukoha poole. Järsku hakkab ta esiistmel hüppama ja karjuma. "Näe, rästik! Oota korra!"

 

Ja juba ongi ta uksest väljas, asfaldil vonkleva ussi kohal upakil ja õhinat täis nagu väike poiss, kellele äsja teistest palju ägedam mänguasi osteti.

 

Lasta end rästikul hammustada on Mr Mesi ammune unistus. Sealt võib saada eriti hea laksu!
Paraku on siiski tegemist lihtsa nastikuga ja seekord Mr Mesi ussilaksu proovida ei saa.